Samurai

Kendo mees
valguskumas seismas.
Pilk paitab su nägu, huuli ja mõõka su käes

Istume viivu,
tassis auramas tee.
On veel suvi oktoobrikuus.

Koiduvalgus kumab juba,
tardununa istume veel,                                                                                                  riis jahtunud me ees

Sõnatu viiv

Lahkud vaikselt mõõk hõlma all
ja sa ei märkagi,
see riivab mu ihu

Haav kinni ei kasva
ei veel, ei veel
Vaatan kahvatuil palgeil su lahkumist.

Geisha

Juba küntud maal
lumi valgem kui kimono
paju pitsi on pununud põlluserva

Tee viib üle põllu.
Sammu-sammu järel pilti kaasas kannan endaga:
külmal klaasiseil sõrmil haarad mu ihu,
jooksen nagu ei kunagi veel…

Öö vajutas laternad kustu.
Nende igatsus saada mind -
minu igatsus sinust nendega olles…

Kõrkjaisse tuul puhub hinge.
Kandsin pildi sinust eneses,
kui mu arm neile leigeks jäi
hoiad mind ses pildis igavesti                                                                                       ja nii on kergem - mu arm.

 Ratsanik ja sitara mängija

Kas andestus võiks olla tuulesosin,
kui andestan, et Sa mind ei kosind?
Kas andestus võiks olla pillihelin,
kui andestad, et pole sinu muusa?

Tuul kannab väljadele tolmu välja.
Ses kuldses pilves kapjadest
on Sinu andestus.
Vihm paitab pilli sametisi keeli,
et sõnum Sinuni vaid jõuaks
mu arm –
vaid palun mõista
– ei saanud teisiti, ei võinud.

Sa valjad lubad valla
ja hobu üksi kappab teel.