Hülge elu
– seepärast meenutan:
Kui jahimees on nurka surund hülge,
ta silme eest siis jookseb elu film.
Ja meenub päiksepaiste, vesi vahune,
ja rohukõrred kleepund paadi külge.
Päike tüünelt mere taha kaob
ja värve üle terve ilma laotab.
Vesi loksumas veel aerulöögist.
Mis õnn on siiski olnud
Lumi sädelev ja puhas helgib jõuluvana krael.
Tihedate täppidena valkjalt kumab
Moskvast toodud lapsepõlve lelul.
Keegi ei mäleta ei teagi teda.
“See ju näärivana -tsurka
.kae, mis vanal pööningul.”
Ühes lasteleludega üle eland sula
-pika vabariigi aja-elab sinugi.
Aegu häid ja halbu
sõltub sinu meelest,
ikka vihkamist ja haigust sünnitatud keelest.
Aga vana jõulu-näärivana ühtemoodi lapsi ootab.
Vatist kuue puhtaks harjab, habemes ja muhedaina,
ja nad kindlasti ei kiru siin valitsust ja ilma.
Loomepisik
Üks loomepisik unest virgununa
käib segaseina ringi veel
Mu sõbra rahulolus midagi on mäda
-ei pisik teda nakatanud pole veel.
Kas arvama ma peaksin:
“Küll on hea, et haigust seda ta ei põe.”
Kus võtab selle sära-jõu
geeniusmees, kes muusalt tiivad saanud
ja lendab taevavõlvil pilvedest ta kõrgem.
Näe istub ühes ingliga.
Sõber sipelgana omi käike teeb
ja kõhib puhtaks kurgu viirusest.
“Ma täna olen terve mees”
“Kas nakatama peaksime me teda
haigusesse hullusse?”
Kuid väike pisik- viirus selline,
see ihub ligi.
Ta hindab sõbra terast silmavaadet.
Läeb sõbral trell ja pahtel nurka
ja loomepalvemaja poole surkab.
Põhimõtted
Hulk noori andekaid ja häid
värvati- nii meile öeldi
-teenima me kodumaad.
Kes kõneleda mõistis mitmes keeles,
kes ülitubli miskis muus.
See oli käsk ja valik:
Kas raha võim ja õnn või trellimaja.
Ei olnud valikut vast palju
Seepärast palun: “Jää kindlaks aususele ja kõigele, mis püha Sulle on siin ilmas.
Inimkatsed mida keegi enam mäleta
Ma kaua kordan siis kui olen vaba -ma midagi ei tea,
ei mäleta, ei tunne neid, sest seda polnud olemas.
Mis õuduseid on inimmonstrum loonud ja ikka kordan veel: ma midagi ei tea ei mäleta...
Indiaanlane
Soojus ja udu, hõbevarjud ja kuu. Mohikaanlane sõuab kanuul. Tuleb valge aurik ja peatab korraks, et anda mu sõrmus tagasi. Ma ei saa olla laevas kus on koos sfinks, ingel, narr ja mu uneta ööde igatsus. Mohikaanlane langetab pea, suu ümber võru ja hingab sisse jõe värske hoovuse lõhna.
Kanuu sõuab ja indiaanlane hõigub mu oma paati. Udu ja rahu, kaskede kohin ja hoovuse rahu, jõepits hargneb aerude solinas.
“Oleme päral!”
“Kas sa mu lapsi hoiad?”
“Hoian , hoian” kajab jõelt indiaanlase hääl.
