Pargipingil
Mu läbi siidi kahiseva pluusi
üht südant kuulen
- ja Sinu süda tuksub ka.
Tunda, hoomata ja
vaikselt soovida,
et Sina tunneks ka:
Haavaleht mis värisemas tuules,
väreledes maha langeb
külmast väriseb mu ihu kaasa selles…
Kas kujutlus vaid haavalehtedest.
Ju ühtemoodi värelemas me,
sel sügisesel pargipingil.
Mälupildi kaasas kannan
ja vaikselt soovin, et Sa mõistaks,
sest sõnadessse seda ju ei lao.
On nii nagu on, nii meile tundub
ja ometi me värelusist väreleb maailm.
On jääv vaid tundmus meie südames.
Vana koolipink
Üks vana koolipink vaid teab,
mis noore mehe südames;
ta hinges tüdruk roosapõsine,
kes olemuselt asjalik ja tõsine.
Saab tüdruk tunda mehepoja lembust.
Läeb koju kirjutab vaid värsiread:
Su tundmused ma arvasin
vaid takupäise poisi nali,
iial ma ju poleks nõnda teind…
On läbi uste, läbi südame ja ihu,
üks pilk
kui teisel andmas suud.
ja kiirelt suudlus raugeb huulilt,
on noore mehe pilk tal läbind südame.
On kõigevägevamgi raputamas pead:
Oh palun lõpeta see suudlus
tundetu, kui suudleks lubjat seina.
Tal soov on joosta noore mehe juurde,
ja nuttes põlvili siin seda kahetseda:
Su tundmusi ei naeruks soovind panna.
Ma polnud arugi ju saanud-
on poisikesest sirgund mees.
Kuis mõni küll nii noorelt rohkem mees,
kui see, kes ennast nõnda suudeldes on teostand.
On kirjaread ta sinna koolipinki sundind
ehk mõistab vana koolipink,
mis tüdruk tema lakist läikivasse palge tätoveerind.
Ja vana koolipink vaid teab.:
Siin süda tähed, nool.
K see olen mina,
kes armastab sind igavest Ja R see oled sina.
Liblikapüüdja
Mu mehejõuga embusesse haarad,
mis samasuur, kui on su ahastus,
Kontrollimatult kirge välja purskad,
nii üheks hetkeks vaid.
Ma rapsin nagu elu päästes,
meeletuna kogu oma väes.
Ja uskudes, et see on lõpp
Sa avad pihud – nii lihtsalt nagu liblikaga,
et tiibu mitte muljuda, ses oma kirejõus.
Kui sõge jooksen nii kuis jalad kandvad.
Ons kirg see – või armastus.
Kust võttis selle taevaliku jõu,
et nõnda-nii mind hoida.
Jään sillal seljataha kaema,
et kas ehk jõuab järele.
Mul soov on kuklal poisi hingeõhku tunda,
mus tärkab soov ta juurde minna ja talle seda öelda.
Tänapäevani ei tea ma miks, miks jooksin?
Vaid jäänud mälestus, kui elu kauneim hetk.
Kui sinu raudseis väes mu ihu jõuetu.
Liblikarüüdja ll
Ju oma kaunist ihu oled kaua peitnud,
et haiget mitte saada.
Ei saa ju vägisi ei jõuga, sest liblikröövik pole valmis veel.
Las naerda rumalad:
Näe röövik teeb seal oma käike.
Kuid saabub hetk-rüü rebit toore jõuga
Ja hetkega on tiivad selga kasvand
-nii ehmunult seal seisab sinu ees.
Rüü hõbetolmust kübetki ei väära,
vaid hetke igavikulise soovid hoida veel
Siis avad pihud, et mitte vigastada ihu,
saand litreist sädeleva peo.
Ju valgus peagi tiibadelt on kustund,
ta igavikku teel.
Seal talvevaikuses see tüdruk vaikselt nukkub,
jääb meenutama poisi kirge veel.
Triibuline hommikmantel
Sünge äiksepilve ne kohal,
vaatab sünkjal-mustal pilgul.
Pahandades poissi tüdrukut ja tolmu sõitleb.
Päkavälgatusel riideis jõkke lahmab,
metsikuina vastuvoolu rahmab.
läbi naiseihu paistab vikerkaaar
Triibulise hommikmantli poisilt laenab,
õe kapis on neid veel küll.
Pulstund juuksed sõrmil harjab, paljas ürp vaid üll.
Oma soovid endal hoiab,
päevameenutusi maalib poiss:
Triibulises hommikmantlis tüdrukut seal suudleb ta.
Nõnda vaikselt kumbki omasoodu.
Taganurgas tiksub kell,
äiksetormist vapustuna ärkab ellu veel.
